Hola!
Tänaseks olen nädala ja 2 päeva Tšiilis veetnud. Peaksin mainima, et PAREMAT TUNNET EI SAAGI OLLA. SEE OLI ON JA JÄÄB MU ELU PARIMAKS OTSUSEKS. sooviksin tänada kõiki, kes mind lennujaama ära saatma tulid ja ka neid, kes niisama head soovid kaasa andisd. 🙂
Lennud möödusid viperusteta ning jõudsime kohale õnnelikult ja pisut väsinult. Ühelgi eestlasel ei läinud pagas kaduma. Lendasime Tallinn-Helsinki-Paris-Santiago. Tallinn-Helsinki lend oli mu elu kõige lühem lennusõit ja lennuk oli nii väike, et mul oli tunne nagu ma oleks mõnda kitsasse bussi kinni pandud. Helsinki-Paris lennul tukastasime kõik pisut ja maandusime täpselt päikseloojangu ajal, seega sai ka imeline Pariisi päikeseloojang ära nähtud. Pariisi lennujaamas pidime alguses 40 minutit oma gateni kõndima, kuid saime siiski bussile ja jõudsime sinna vähe kiiremini.Enda gate juures näigime üht blondi enam-vähem omavanust tüdrukut ja olime kindlad, et ka tema on vahetusõpilane, nii see oligi. Heledapäine tüdruk oli Norrast ning põne ajapäras saabusid ka taanlased, neid oli u 14 ja ka üks prantslasest poiss ühines meie lennuga. Viimane lend kestis ligikaudu 14 tundi, mis oli ikka jube kaua. Eriti ebamugavalt läks see seetõttu, et istusime kesmises reas ja mu koht oli veel teise inimeste vahel, nii et mul on pisut kahju sellest Tšiili poisist kelle peal ma oma tulevase kodu poole lennates magasin :D. Viimasel lennul saime 2 korda süüa, osa sellest oli isegi päris hea, kuid teis osa ma ei soovind isegi maitsata. Kuna seltskond meile lendudel oli hea, siis lõppkokkuvõttes oli kõik suurepärane.
Me jõudsime TŠIILI!!!! Kohale jõudes võtsime oma pagasi ning otsisime teised YFUkad ülesse. Seejärel sõime kõik koos ühes lennujaama restoranis(?) hommikusööki. Maitses hästi, kuid jogurt oli pisut võine. Ootasime veel Leedu poissi ning sel ajal olime juba suurema osaga tutvust teinud, kui ta oli kohale jõudnud, asusime El Quisco poole teele. Seal toimus meie aastaalgus seminar. See koht on IMELINE. Meid ümbritses ookean ning asusime Punta del Tralca hotellis, mis koosnes väikestest armsatest majadest. Vahetusõpilasi oli see aasta kokku 50, kõik me olime Euroopast, kuid osad Aasiast olid juba märtsis tulnud. Orientatsioonil õppisime Tšiili kultuuri veelgi paremini tundma, samuti saime endale väikese sõnastiku Tšiili hispaaniakeelsete sõnadega. Meile jagati mitmeid nippe selle kohta, mida teatud olukorras teha, arvan, et sellest oli palju abi. Samuti tutvuime teiste vahetusõpilastega ja arendasime oma loovust Talent Showga. Igatahes olid imevahvad 4 päeva super inimestega ja ma ootan juba nende kõigiga uuesti kohtumist.
Ma kohtusin oma perega
Me lahkusime laupäeva hommikul El Quiscost, et kohtuda oma uute peredega. Osad tegid seda YFU kontoris, teised pidid ise oma linna sõitma (bussiga u 10-13h või lennukiga). Mina pidin perega kohtuma kontoris. Bussiga kontori poole sõites olid algul kõik nii väsinud, et meile anti veel padjad, et mugavam oleks ning tegime kõik väikse uinaku. Ärkasime u tund enne Santiagosse jõudmist, sest meil oli nii külm. Sellest hetkest alates oli selline imelikk tunne seest ja kui kõigilt, kes tol päeval perega kohtuma pidid küsiti: “Kas te kardate ka?”, vastaid kõik mhmmm või kui ei, siis oli seda juba nende nägudest näha. Tol hetkel mõtlesime küll, et miks me otsustasime vahetusaastale minna, kuid kui kohale jõudes pagasi ruumide vahel ära jaotasime ning meile näidati, kuhu minema peame oli tekkind juba ootusärevus. Istusime lapsed ühel pool ja pered teiselpool kardinat, mis eest ära tõmmati. YFU direktor nimetas kõiki õpilasi nimepidi ja ma olin esimene, kes pere juurde minema pidi. See oli nii IMELIK, kõik plaksutasid ja vaatasid ja siis sa pead selle kalli ja põsemusi ja mida kõike veel tegema, sel hetkel oli tunne, et ma ju ei tea neid, aga no ikka natuke teadsin ju.
aikitsiilis 